Kes ma olen?

Mina võin öelda, et olen põline Järvakandilane, siin sündinud ja kasvanud, siin elanud ja töötanud kogu oma elu, sellest 37 aasata Järvakandi lasteaias Pesamuna. Olen abielus, sel kevadel sai täis 40 aastat, üles kasvatanud 2 tublit last. Ning nüüdseks on mul 4 toredat lapselast, kõik juba koolilapsed.

Miks ma kandideerin?

Missugune ma tahan, et meie elu oleks siin Järvakandis, meie väikeses Eestis?

Kandideerides on põhiline küsimus: olen ma valmis teistele andma, küsimata, mis ma vastu saan? Jah olen ja teen ning olengi teinud seda rõõmuga. Tühje lubadusi ei anna ning teen kõik endast ja oma võimetest lähtuvalt.

Kindlasti seisan selle eest, et ka lasteaia õpetajate tööd väärtustataks ja puhkus võrdsustataks kooli õpetajate puhkusega.

Et lasteaed ja kool säiliks, et sõidaks koolibuss ja teed oleks korras, oleksid võimalused huvitegevuseks ja vaba aja veetmiseks. Töö võib olla kaugemal, aga esmased teenused peavad asuma kodu läheduses.

Väärtustan oma kodupaika ja pean oluliseks neid väärtuseid, mis hindavad kõrgelt:

- lihtsat rõõmu, mida tunned, istudes koos oma perega   lõunalauas,

- igapäevast tööd oma eesmärgi või nägemuse nimel, andes endast parima,

- rõõmu selle üle, et saad olla koos oma sõpradega,

- privileegi külastada oma eakaid vanemaid, vanavanemaid, kes sind aastate eest iga päev kooli saatsid ja  sinu eest hoolt kandsid.

Lõputu virisemine ja kurtmine ei too lahendusi, tuleb ise käed külge panna ja midagi oma kodukoha heaks ära teha.