Kandidaadi lühitutvustus, Erki Plumer.

Sündinud ja nooruspõlve veetnud Valgamaal, lõpetanud Tõrva Gümnaasiumi ja hiljem Sisekaitseakadeemia. Seejärel elasin ja töötasin Tallinnas. Aastast 2006 asusin elama Tartusse, mõni aasta hiljem seoses elupinna ehituse ja pere loomisega Tartu valda, Tila külasse. Siinne elutempo ja inimeste ellusuhtumine sobis mulle kõige paremini. Tööalaselt tegutsenud turvasektoris, kaubanduses, peamiselt aga ehitusvaldkonnas nii lihttöölise, projektijuhi kui ettevõtjana. Olen abielus ja kolme lapse isa. Klassikalised pereväärtused ja nende ümbermõtestamine pole poliitikute mängumaa. Tegelen tervisespordiga ning pean lugu mitmekülgsetest vabaaja veetmise võimalustest mis oleks kättesaadavad nii noortele kui vanadele. Hetkel tegutsen ehitusettevõtjana Katusekompanii OÜ-s. Ülioluliseks loen aga demokraatia ning vaba ühiskonna printsiipidest kinnipidamist; riiklike alusdokumentide (Põhiseadus) järgimist; ametialase vastutuse ja järelevalve suurendamist riigiasutustes ja meditsiinisektoris; ametnike rotatsiooni suurendamist riigi- ja KOV-asutustes vältimaks eluaegsete ametnike klassi teket - leian selle ühiskonna arengut oluliselt pärssivaks faktoriks olevat; sõnavabadust ja vaba meediat; avatud dialoogi ka kõige dogmaatilisematel teemadel ning korruptsioonivaba ettevõtluskeskkonda ning riigiaparaati. Riigi- ja KOV hangete ning varade liikumiste täielikku avalikustamist ja läbipaistvust. Ei mingeid riiklike saladusi ega salastatud lepinguid. Vähem tähtis pole inimeste õiguste ja vabaduste järk-järguline tihti põhjendamatu või vaieldaval teadusel/EU diktaadil//absoluutse jälgimisühiskonna ideaalil jne. tuginev piiramine, üleregulatsioon nii KOV kui riiklikul tasandil. Sellistele nähtustele pole normaalses ühiskonnas asja. Ka on tähtis hoida ettevõtljate ärihuvid ja riiklikud huvid lahus vältimaks korruptsiooni ning riigi muutumist ettevõtjate katuseorganisatsiooniks. Samas peab riigile jääma täielik kontroll strateegiliste sektorite üle nagu näiteks energiatootmine, maavarad,  metsamajandamine, sõjavägi, korrakaitse, meditsiin jne. Selliste sektorite erakätesse andmine lõppeb alati sellega, et otsused tehakse kasumist lähtudes mitte aga riigi ja kodanike huvidest ja paremast heaolust lähtudes.