Sündisin Otepää haiglas. Kooliteed alustasin tuliuues Otepää Keskkooli majas. Koolitee jätkus Tallinna
Spordiinternaatkoolis, mille lõpetasin 1972 aastal jalgratturina.
Edasi viis elutee mind Haapsallu, kus on sündinud mu kolm last.
1981 kolisime tagasi Otepääle. Töökohaks sai Madsa Spordibaas, kus täitsin koka- köögitöölise
ülesandeid. See oli esimene töökoht, kus tööpäev lõppes nii, et ei oodanud selle lõppu. Avastasin enda
jaoks, et koka töö on minu kutsumus.
Samade ülesannetega jätkus töötee Otepää Autoremondi tehases.
Uute tuultega ühiskonnas ja Tarbijate Kooperatiivis plaaniti rajada kaubanduskeskuse keldrisse baar,
mille nimeks sai Köie baar. Selle juhatajaks määrati mind. Baari käivitamine nendes oludes, kus
töövahendite, materjalide toiduainete kättesaadavus oli minimaalne, usun et saime rahuldavalt hakkama.
Suureks rõõmuks minule oli 14kg kehakaalu kaotus! Samaaegselt käisin Tallinna Kaubandustehnikumi
kaugõppes ja lõpetasin selle toitlustustehnoloogina.
1996a varakevadel pöördus minu poole kauaaegne Otepää Kultuurimaja ja Rahvateatri juht Kalju Ruuven
(papa Kalju). Papa Kalju kutsus mind kultuurimaja keldris asuvat baari eest vedama, sest tema sõnul
mina pidavat keldrites hakkama saama. Mareti Söögituba sai selle nimeks, kuid kahjus jäi see papa Kaljul
nägemata.
1998a tulid soome ajakirjanikud Tuija Lammi ja Risto Vuorinen ideega muuta baari olemust ja sündis
Puhvet-restoran Punatäht. Punatähel oli nii vastaseid, kui ka fänne. Käisin ka kohut linnaisadega, kus kui
tsiteerida klassikuid tuldi minu vastu kallite advokaatidega minu kui maksumaksja rahadega. Selle
protsessi ma siiski võitsin.2001 aastal seadusandlus toitlustusele muutus ja nende nõuetele ruumid ei
vastanud. Pidin lõpetama.
Risto ja Tuijaga olin Pühajärve Kuldkala korraldustoimkonnas selle lõppemiseni Pühajärvel. Koostöö
mitmetele dokumentaalfilmidele (Aleksanderi kaksi sota, Pavelin ja Alevtinan latu, Ketshupin kasakat) ja
paljudele reportaazidele Eestist Soome televisioonile.
2006 aastal lõppes töö neile. Siin oma erialale ja oskustele vastavat tööd leidmata ja poliitilise olukorra
sunnil siirdusin elama Soome. Esialgu töötasin koristajana, kuna mu soome keele oskus oli pehmelt
öeldes vähene. Hiljem olude ja keeleoskuse paranedes julgesin võtta ette oma erialase töö – koka töö.
Seda tegin kuni pensionile siirdumiseni.
Nüüd olen kodus tagasi.
Miks kandideerin? Vastutus, nii moraalne kui ka materiaalne ja selle puudumine ametnikel oma
bväärotsustuste tegemise ja tegemata jätmise eest ning võitlus sellega saaks olema minu töömaa.