Olen sündinud ja kasvanud Tartus. Õppisin ülikoolis ajalugu, kus tutvusin oma tulevase abikaasa Martin Helmega. Abielludes kolisin Tallinnasse ning meil on 20-aastase abielu vältel sündinud viis imetoredat last - neli tütart ja üks poeg. Kõige toredam töökoht on mul olnud Teatri- ja Muusikamuuseumis teabejuhina. Mu mõlemad vanemad töötasid teatris Vanemuine, isa lausa 50 aastat. Seega teater on mulle hingelähedane maailm.

Aga Matsiranda jõudsin ma tänu abielule.

Martin veetis sünnist saati kõik oma suved seal. Sinna samma ehitas ta meile ka suvekodu, millest on saanud aga meie päris kodu - süda on seal! Viimased kaks aastat olengi suurema osa aastast seal oma väiksemate lastega elanud.

See kant on imeline ja need inimesed, kes siin elavad on tõeliselt ägedad.

Väga paljud neist on tohutult ettevõtlikud ning püsti pannud ärid, mis loovad töökohti ja on pannud ka küla ja kogukonna elu käima. Sellistele inimestele on jätkamiseks ja laienemiseks vaja igati valla tuge nõu ja jõuga. Mitte järjekordseid käske, keelde, regulatsioone, mis võtavad igasuguse isu millegagi üldse tegeleda ära.

Näiteks on Lääneranna vallal väga pikk merepiir ja siin on palju harrastuskalureid. Jällegi plaanitakse peagi neil kaluritel püütava kala mahtu vähendada lausa viis korda.

Lõpuks ongi nii, et elame küll mere ääres, aga kala ostame linnast ja sellegi impordime Norrast.

Kõik inimesed ei saa ega tahagi olla aga ettevõtjad. Ka neile ei tohi selga pöörata. Väga oluline on, et mehed ei peaks minema tööd otsima piiri taha, vaid saaksid töötada kodukandis, olla oma kaasadele igapäevases elus toeks ja näha laste kasvamist.

Tugev perekond ema, isa, laste ja oma koduga, on meie väikese rahva ja riigi alustala. Seepärast ei tohi väiksemates piirkondades enam sammugi tagasi astuda, kui tullakse jälle välja plaaniga mingi asutus kinni panna, või koomale tõmmata.

Lastele tuleb tagada kodule võimalikult lähedal asuv kool ja lasteaed. Ja olgu peale need koolid praegu väikesed - kui langetada õigeid otsuseid, on kümne aasta pärast juba igas koolis nii mõnigi laps rohkem.

Hommikused ja õhtused bussiliinid, mis viivad-toovad koolilapsi peaksid oma peatused sättima nii, et laps ei peaks veel peatusest või peatusesse jõudmiseks vantsima 3km metsavahe teed. Mitte mingil juhul ei tohi lasta sulgeda ka Lihula gümnaasiumi.

Eestlaste juured on maal ja seepärast peab saama ka linnas elavate inimeste südame asjaks, et neis piirkondades elu kestaks ja edasi areneks. Me peame ühiselt hakkama vastu, kui kuuleme, et kusagil plaanitakse sulgeda taas kool või mõne plaanitava reformi tõttu on oht, et esimene apteek asuks alles mitmekümne kilomeetri kaugusel. Sellised otsused puudutavad otseselt meist kellegi elu. Meil kõigil tuleb seista Eesti eest ja Eesti - see ei ole vaid Tallinn!