Kolmkümmend ja viis aastat on möödas ajast, mil eesti rahvas tõi tagasi iseseisva Eesti Vabariigi.
Kuhu me oleme välja jõudnud? Peatume hetkeks ja mõtleme.
Rahvuslasest on saamas sõimusõna. Kaotsi on minemas eestlaseks olemise väärikus ja au. 
Põrmu varisemas on kätte võideldud vabadus, sest meie oma võim, tuleb vabadust ära võtma. Rahvalt otsustamisõiguse riisumine, millised on pereväärtused või kes valib presidendi, meenutab nõukogude aega, kus rahvast peeti valitseva ideoloogia kütkes kui loomakarja. 
Tänane eesti riik ei austa inimese õigust otsustada iseenda tegude ja sõnade üle. Lakkamatute ja kasvavate piirangutega, röövitakse järjekindlalt inimeselt õigus vastutada.
Niisugune oleks tutvustus läbi mõtete. Meie rahvale oluliste väärtuste lagundamine tuleb peatada. Tahan seista kodukandis eesti keele, kultuuri ja rahvuse kestmise eest, eestlaseks olemise eest. Üles astuma iga inimese isikliku vabaduse eest ning õiguse eest ise otsustada ja vastutada. 
Olen abielus, peres on kolm last. Kahest varasemast abielust on neli täiskasvanud last, kuus lapselast ja üks lapselapselaps. Ametilt olen psühhoanalüütik. Vanust on 71 aastat.