Soovin, et maalastel oleksid sama mitmekülgsed võimalused huvidega tegelemiseks kui linnalastel. Kodu lähedal, et hoida kokku kogu perede aega ja raha.

Soovin reaalsetel võimalustel, vajadustel ja kogemustel põhinevat haridusreformi, mis lähtuks sisust mitte poliitlise populaarsuse kaalutlustest.

Soovin, et töölt lahkuvatele ning umbusaldatud inimestele makstud preemiarahad leiaksid end hoopis sobilikuma inimese rahakotist – hooldustöötajad, õpetaja abid, abiõpetajad, tugiisikud, köögitöölised, remondimehed jne.

Soovin, et kõik oleks läbipaistvam ja võrdsem. Et õpetaja abid saaksid rahus suvel aja maha võtta 28 asemel 35 päeva. Et selleks otsitaks võimalusi, mitte leitaks takistusi.

Soovin, et ei ilmuks päevavalgele ebamõistlikult soodsaid lepinguid sõpradele/koalitsioonikaaslastele. Ehk oleks abiks inimene, kel puudub kohalik sõpruskond/vaenlaskond, nooruspõlveteened või härdaks muutvad mälestused.

Soovin, et saadaks aru, et maal elada on ammu kallim kui linnas. Ei piisa optimistlikust regionaalpoliitikast mida valimisliitude varjus ajada, vaid riiklikul tasandil otsustest, mis on täna erakondade tasand.

Soovin, et meil oleks kohti, kuhu noored saaksid oma kodu rajada. Valmis taristutega, juba korda aetud bürokraatiaga.